Mul on üldiselt hästi raske suuri otsuseid vastu võtta. Just selliseid, kus puuduvad kindlad õiged ja valed variandid, näiteks eriala valimine esimest korda ja eriti eriala valimine teist korda (iga mu pereliige võib selle kohta tunnistada). Millegi pärast aga otsus järgmine aasta välismaal veeta tuli justkui iseenesest peale seda, kui ma selleks enda jaoks üsna sobiva variandi leidsin. Ja nüüd ongi nii, et kuu aja pärast olen mina juba Memphises.
Selle otsuse tuules on ka kõik asjad aasta algusest alates liikunud. On olnud üks pidev korda-mööda paberimajanduse ja seejärel vastuste ootamise aeg, aga õnneks pole veel kordagi olnud hetke, kus tundub, et kogu see asi jääb vist katki, vahel tundub see kõik lihtsalt natuke uskumatu. Tänaseks päevaks on juba kõik asjad peaaegu korda aetud, isegi voodipesu on juba sealsesse ühikasse ära tellitud.

Mul on isegi juba teada, kellega ma ühikas kokku kolin ja millises toas me elama hakkame. Minu toakaaslane on ka vahetusõpilane ja tema on Prantsusmaalt pärit. Kui näiteks Tartu ülikoolis paigutatakse inimesi tubadesse üsna suvaliselt, siis seal oli vaja täita mitu lehekülge ankeete, mille abil nad otsustasid, kellega sa peaksid kokku sobima. Eks ma siis varsti näen, kas see neil õnnestus. Kuna ma pidin täitma kõik samad paberid, mida sealsed esmakursuslasedki täidavad, siis on näha, et ühest küljest peavad õpilased täitma palju rohkem ankeete kui Eestis, kuna seal puudub selline üleriigiline infosüsteem, mille kaudu ülikoolid inimese kohta mingitki infot saaksid, ja samas tahavad nad lihtsalt sinu kohta rohkem teada, näiteks sinu hobisid, tulevikuplaane, ülikooliga seonduvaid hirme jne. See ei pruugi muidugi igas ülikoolis nii olla, kuna see, kuhu mina lähen on lihtsalt tudengite arvult üsna väike kool.
Mul on isegi juba teada, kellega ma ühikas kokku kolin ja millises toas me elama hakkame. Minu toakaaslane on ka vahetusõpilane ja tema on Prantsusmaalt pärit. Kui näiteks Tartu ülikoolis paigutatakse inimesi tubadesse üsna suvaliselt, siis seal oli vaja täita mitu lehekülge ankeete, mille abil nad otsustasid, kellega sa peaksid kokku sobima. Eks ma siis varsti näen, kas see neil õnnestus. Kuna ma pidin täitma kõik samad paberid, mida sealsed esmakursuslasedki täidavad, siis on näha, et ühest küljest peavad õpilased täitma palju rohkem ankeete kui Eestis, kuna seal puudub selline üleriigiline infosüsteem, mille kaudu ülikoolid inimese kohta mingitki infot saaksid, ja samas tahavad nad lihtsalt sinu kohta rohkem teada, näiteks sinu hobisid, tulevikuplaane, ülikooliga seonduvaid hirme jne. See ei pruugi muidugi igas ülikoolis nii olla, kuna see, kuhu mina lähen on lihtsalt tudengite arvult üsna väike kool.
Liisa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar