Under the Cedar Three

Tänaseks päevaks olen ma täpselt kuu aega Memphises elanud. Tegelikult ma justkui ei elagi Memphises endas vaid Memphise sees asuvas ülikooli linnakus koos umbes 2000 inimesega. Olgugi et siin linnas on üle poole miljoni inimese, ei ole ma kunagi nii väikeses kohas elanud.

Minu teekond siia kulges läbi Tallinna, Amsterdami ja Atlanta. See kaugus ei ole eriti hoomatav, süda on kuidagi alati teisel pool Atlanti vist. Kaugusest hoolimata on mul tunne, et ma olen üsna hästi ära kohanenud siin, tervitan kõiki rõõmsalt, ütlen palun-aitäh, küsin, kuidas läheb, vabandan, kui kellegi teele ette jään ja hoian teistele uksi lahti ning kõik see tuli juba esimesest päevast täiesti iseenesest. Üks päev ütlesin lausa kogemata y'all.

Siia jõudes ootas kõiki välisüliõpilasi ees kahepäevane orientatsioon ning seejärel liitusid meiega esmakursuslased, kellega koos me eelnädalal osalesime. Meile tutvustati kõikvõimalikke kohti ja inimesi ning toimus palju loenguid ja üritusi, millest kõige tähtsam oli arvatavasti aukoodeksile allakirjutamine. Terve kool on suures osas sellele koodeksile üles ehitatud ning sisuliselt tähendab see seda, et me oleme lubanud mitte varastada ega petta, aga veelgi enam tähistab see meie otsust olla osa siinsest kogukonnast. Siin on täiesti normaalne, et inimesed jätavad oma kotte kuskile ukse juurde või arvuteid raamatukokku ega muretse, et keegi need sealt ära võtab, ja õppejõud lähevad tihtipeale klassist ära, kui õpilased eksameid kirjutavad.

Elu on linnakus kõigi jaoks väga lihtsaks tehtud - kõik hooned asuvad paari minuti jalutuskäigu kaugusel, kolm korda päevas pakutakse süüa ja kõigil on terve hulk inimesi kelle juurde nad ühe või teise murega pöörduda saavad. Iga ühika igal korrusel on keegi vastutav isik, vahetusõpilastel on oma koordinaator ja umbes 10 tudengit, kes on enda vastutuseks võtnud meid vajadusel aidata ja meile üritusi korraldada, igal tudengil on isiklik akadeemiline nõustaja, alati on võimalik pöörduda nõustaja poole ja kui sa oled kuskil linna peal ja sul on vaja, et keegi sind koju tooks, saab alati linnaku turvatöötajatele helistada. Linnak on tuntud selle poolest, et see on väidetavalt üks ilusamaid terves riigis (muidugi peaks see ka lihtsalt hea kolledž olema). Absoluutselt kõik majad on ühesuguse välisviimistlusega ja esimesed paar päeva oli neid võimatu eristada. Pildi peal olev hoone on näiteks raamatukogu. Lisaks sellele, et siin lihtsalt ilus on, on siin ka hästi palju oravaid.

Linnakus toimub üsna palju üritusi - kontserdid, peod ja kõiksugu muud asjad, mida peamiselt korraldavad korporatsioonid. Käisin isegi eelmisel nädalal oma elu esimesel ameerika jalgpalli mängul, kus olid ergutustüdrukud ja maskotid ja orkestrid ja kõik ülejäänud stereotüüpilised asjad. Vahel see, mis kõige rohkem üllatab ongi see, et nii palju asju on täpselt nii nagu ma ette kujutasin. Neoonsildid, võõrad, kes sinuga poes rääkima hakkavad, inimesed, kes keset kontserti kõik korraga püsti tõusevad, et kaasa laulma ja tantsima hakata, uksenupud, toit, liiklusmärgid, majad, mis näevad välja nagu pappkastid, iPhone'id, sportlik riietusstiil ja nii edasi. Paljud kultuurilised erinevused on muidugi siin lõuna pool palju tugevamad samal ajal kui põhjapoolsed osariigid on natuke rohkem euroopalikud.

Kui linnakus on hea ja lihtne igale poole jalgsi minna, siis Memphises on ilma autota väga keeruline ringi liikuda ning siiani polegi me veel väga palju linna näinud ja peame lihtsalt lootma sõpradele, kes meid aeg-ajalt sõidutavad. Isegi kui vahemaad ei ole alati väga pikad, teevad pidev üle 30-kraadine kuumus ja niiskus jalgsi liikumise väga tülikaks. Ühistransporti pole suurem osa siinsetest õpilastest kunagi oma elus kasutanud ja seda peetakse väga ebausaldusväärseks transpordivahendiks.

Ma ei teadnud varem Memphisest väga palju peale selle, et see on kuulus Elvise poolest, kelle pilte ja meeneid näeb siin igal pool, ja et see asub Mississippi kaldal. Mulle tundub, et see on üks hästi omamoodi ja kultuurselt väga rikas paik, kus muusikat peetakse ääretult oluliseks. Ma isegi olen endale juba koori leidnud, mille repertuaar koosneb pigem klassikalistest suurteostest ja mis teeb palju koostööd kohaliku sümfooniaorkestriga. Kui inimesed üldiselt ei tea Eestist väga palju, siis muusikaosakonnas oldi kohe väga rõõmsad, kui teada saadi, et ma eestlane olen, kuna neile pidavat meie koorimuusika, eriti meeskooride laulud, väga meeldima ning üks kooli kooridest õpib praegu lausa üht eestikeelset laulu.

Kuna tegemist on väikese kolledžiga, on ka kogu õppekorraldus üsna teistsugune. Tartus tavapärase 8-10 aine asemel võetakse siin tavaliselt 4 ainet, mis nõuavad aga semestri jooksul tunduvalt suuremat pühendumist ning veidi on tunne nagu oleksin tagasi keskkoolis. Paljud on öelnud, et suuremad ülikoolid on rohkem Euroopa ülikoolide sarnased. Igaks tunniks on vaja üsna lugeda ja tihtipeale ka kirjutada, vähemalt kirjandusainetes, millest minu tunniplaan suures osas koosneb, ja on täiesti normaalne iga semestri alguses umbes 500 dollarit raamatutele kulutada, mina näiteks ostsin selleks semestriks 22 raamatut, mille üle on mul tegelikult väga hea meel, kuna need teevad lisaks kõigele muule mu üsna tühja ühikatoa veidi hubasemaks. Tunnid ise on väga diskussioonipõhised ja tundub, et alati pole oluline, et sa midagi väga originaalset ütleksid, vaid lihtsalt see, et on näha, et sa kaasa mõtled.

Tore on :)

Musi,
Liisa