In the Heart of the Winter

Aeg tõepoolest lendab ja naljakas on mõelda, kui kaua ma juba siin olen olnud. Täna oli juba esimene advent, aga keegi siin ei arva sellest midagi. Minul aga algasid sellest hoolimata just täna jõulud.

Välisüliõpilase eluga harjumine on läinud päris lihtsalt ja mul on olnud uskumatult palju võimalusi erinevaid paiku siin riigis näha. Ma olen käinud neljateistkümnes osariigis ja mulle meeldib seda inimestele mainida, sest see tundub nii eestlastele kui ka kohalikele muljet avaldavat. Ma usun, et nii mõnigi inimene (kaasa arvatud vahel ma ise) kartis, et need jutud, kuidas ma siin ringi tahan reisida, jäävad üksnes ilusateks plaanideks, mis kunagi ei realiseeru. Reisimine on keeruline, kõik inimesed teevad seda erinevalt, aga õnneks õnnestus mul leida keegi, kelle ideaal reisimisest ühtis minu omaga. Kõik reisid on olnud veidi erinevad, mõned inimesed on vahetunud, transpordivahendid on varieerunud, aga alati on seal olnud Rebecca, kes on vahetusõpilane Saksamaalt ja minu üks parimaid sõpru siin, alati olen ma üritanud kaasa võtta võimalikult vähe asju ja alati oleme me oma reisisihtkohti seal üsna sihitult ringi jalutades avastanud. Me jalutame kilomeetreid ja kilomeetreid (või pigem miile ja miile), kuni meile meenub, et me pole viimase paarikümne tunni jooksul midagi söönud ja siis premeerime end sõõrikute või mõne parema restoraniga. Sedasi oleme me mitmeid Ameerika linnu tundma õppinud ja isegi teistele turistidele teejuhiseid andnud, aga kummalisel kombel seda linna, kus me elame, me veel eriti ei tunne.

Meie esimene reis oli paaripäevane bussireis Chicagosse, et seal kooli ameerika jalgpalli meeskonnale kaasa elada. Kuna me saime kooli kaudu väga odavad piletid, pidime me nende saamiseks hommikul vara koolimajas järjekorras ootama. Jalgpall oli ametlikult selle reisi eesmärk, aga keegi meist ei arva sellest mängust eriti midagi ja reisi parim osa algas siis, kui mäng lõpuks läbi oli. Chicago oli justkui testreis, mille käigus me oma reisi-stiili välja kujundasime. Oli oktoobri kohta erakordselt külm ilm ja meil oli põhimõtteliselt vaid üks päev, et linna näha. Me jalutasime ja õppisime linna tundma kordades paremini kui teised, kes taksodega ühest paigast teise minna üritasid. Me saime aru, et jalgsi on kõige huvitavam reisida, et lühikese ajaga on võimalik palju näha ja et öö läbi bussiga sõita on küll väsitav, aga mitte liiga hull.

Me liikusime ringi kolmekesi - mina, Rebecca ja Nathan -, tundsime end vabalt ning lihtsalt naersime ja naersime. Meil oli lihtsalt vaja korraks koolist eemale saada ja see oli üks lõbusamaid nädalavahetusi mu elus, mis kindlasti meelest ei lähe. Selle reisi võlu ei olnud ehk nii palju selles, mida me nägime või kus käisime, vaid heas seltskonnas, mis läbi selle veelgi lähedasemaks sai.

Chicago ise jättis mulle päris hea mulje. Ma tundsin end kohe koduselt ja see on siiani üks mu lemmiklinnu siin riigis. Ühest küljest on Chicago suurlinn ja seal on olemas kõik, mida tahta, aga see on samal ajal ka väga sõbralik linn, kus ei ole raske end elamas ette kujutada.

Paar päeva peale Chicagot otsustasime me Rebeccaga endale sügisvaheajaks mingid reisiplaanid teha ja ainus mõistliku hinnaga variant viis meid marsruudile Memphis - Washington DC - Philadelphia - New York - Memphis. Washington võttis meid vastu kõige sellega, mille poolest ta tuntud on - Valge Maja, kõiksugu valitsuse hooned ja monumendid. See on üks natuke imelik linn, kus on ainult turiste ja ametnikke. Need paigad, kus meie käisime, ei olnud kindlasti lihtsalt elamiseks mõeldud. See on linn, mida on hea näha ja mis mõneti esindab selle riigi ideaale, aga meie südamed võitis seal üks teine paik.

Kui metrooga üle jõe sõita, leiad sa end hoopis teisest linnast ja hoopis teisest osariigist. See on Arlington, Virginia. Arlington on põhimõtteliselt Washingtoni osa, aga see on kuidagi palju soojem ja sõbralikum, natuke Tartulik, aga samas hoopis teistsugune. Igal pool on väikesed tulukestes söögikohad ja me tundsime end seal koduselt. Me leidsime seal endale ühel õhtul mõnusa kohviku elava muusikaga natuke Civil War'si meenutavalt duolt ja see on kindlasti üks siin oldud aja tipphetki.

Olles paar päeva Washingtonis veetnud sõitsime me bussiga Philadelphiasse. Ma usun, et see on täiesti normaalne linn, aga kahjuks ei jätnud see meile sel korral just parimat muljet. Arvatavasti ei näe aga ükski linn pühapäeva varahommikul eriti atraktiivne välja, nii et peale paaritunnist jalutuskäiku ja hommikusööki istusime me hea meelega uuesti bussi peale ja läksime New Yorki.

Meil oli kaks päeva aega, et nautida üht maailma suurimat ja tuntumat linna. Minu kõige suurem probleem reisimisel on see, et ma olen kõiki neid kohti juba nii palju meedias näinud, et miski ei suuda mind üllatada, ja New Yorgi puhul oli aga üllatav see, et see oligi täpselt selline nagu ma seda ette kujutasin. Times Square, Empire State Building, Central Park, Vabadussammas (eriti kaugelt aga siiski) ja kõik muud olulised asjad, kuigi kindlasti jäi palju ka nägemata. Öösel olime me Bronxis, kus oli raske end kodus tunda, ja päeval avastasime Manhattanit. Hiiumaa tüdrukuna tundsin ma, et seal on natuke liiga vähe ruumi ja liiga palju prügi, aga see on koht, mille üle mul on lihtsalt väga hea meel, et ma seal käinud olen. See oli hoopis teistsugune linn, kui ükski teine, kus ma kunagi käinud olen ja ma hea meelega läheks sinna tagasi nii, et mul oleks natuke rohkem aega seda avastada.

Novembri alguses sai teoks reis, mida me kõige kauem plaaninud olime. Mitu kuud varem ostsime me Rebeccaga bussipiletid Dallasesse, et James Vincent McMorrow kontserdile minna. Me olime selleks reisiks juba eelmistest reisidest ja koolist parasjagu väsinud ning terve öö bussiga Texasesse sõitmist mõjus ka üsna kurnavalt ning seetõttu me võtsime sel reisil veidi vabamalt. Ühe päeva pühendasime me shoppamisele ja kontserdile ning teise linnale endale.

See kontsert oli minu jaoks maagiline, Rebecca jaoks võib-olla veidi vähem, aga mina nautisin iga hetke. Ma pole väga palju oma elus saanud käia nende lauljate kontsertidel, kes mulle tõeliselt meeldivad, sest sellised muusikud ei tee tihtipeale suuri maailmatuure, aga tema muusikasse olen ma juba aastaid armunud olnud. Oli väga hästi tunda, kuidas muusika toob kokku sarnaseid inimesi. Igal pool mujal siin riigis ma näen, kui erinevad ameeriklased ja eestlased või ameeriklased ja eurooplased on, aga sinna oli kogunenud seltskond, mis oli kuidagi palju sarnasem sellele, millega ma end Eestis ümbritsen. Ja ta hääl... kes tema muusikat teab, võib vaid ette kujutada, kui eriline see laivis on. Kontserdi alguses ei saanud helimees kahjuks kohe aru, kuidas sellist häält hea võimendada oleks, aga kontserdi jooksul asi paranes. Ja kui ta otsustas ühe laulu ilma võimenduseta teha või kui terve publik oskas ühele laulule lisada nipsud, mis kõigile plaadi pealt juba tuttavaks on saanud, aga mida ta üksi laval olles teha ei saanud... need on need parimad hetked.

Viimane reis oli midagi teistsugust. Me läksime autoga siia samasse osariigi pealinna Nashville'i. Mina, Nathan, Rebecca ja prantsuse tüdruk Mélanie. Me lihtsalt sõitsime ja laulsime, see oli klassikaline roadtrip ja kui me parasjagu ringi ei sõitnud, siis me jalutasime. Nashville on Memphisest väga erinev, kuigi nad on vaid paari tunni kaugusel üksteisest. Meil polnud ühtegi konkreetset eesmärki peale selle, et me tahtsime seda linna näha ja me kasutasime seda nädalavahetust lihtsalt kui võimalust puhata.

Me üritame ikka natuke Memphist ennast ka avastada, aga põhiliselt teeme me seda erinevate söögikohtade kaudu. Enamasti oleme me koolis ja üritame tähtaegadest kinni pidada, lõputult lugeda ja kirjutada. Selleks semestriks on läbi ka koori hooaeg. See lõppes suure kontserdiga koos kohaliku sümfooniaorkestriga, kus me esitasime kaks suurteost, mõlemad ääretult ilusad.

Nüüd algab kool jälle suurema hooga pihta, sest tänupühad ja sellega kaasnev viiepäevane vaheaeg on läbi ning semestri lõpuni on jäänud vaid kaks nädalat. Mina jäin vaheajaks siia ja olin peaaegu üksi terves linnakus, aga tänupühad õnnestus mul traditsioonilisel moel veeta süües õhtust koos ühe sõbranna perega kalkuni ja pirukate ja kõige muu keskel, mis tänupühadega kokku käib, ning öelda, mille eest ma tänulik olen.

Ilusat advendiaega,
Liisa