Small Town In My Mind

Ma olen täiesti teadlik, kui hiljaks ma selle kirjutamisega jäänud olen, kuid ehk teil on ikka tore ka tagantjärgi seda lugeda. Minu aeg Memphises on tänaseks juba ammu lõppenud, aga see, et ma kirjutanud ei ole, ei tähenda, see aasta oleks kuidagi seiklustevaesem olnud. Pigem vastupidi.

Selle viimase semestri algus oli mõneti isegi raskem, kui septembris, kuna suur osa vahetusõpilasi oli sinna vaid üheks semestriks tulnud ja seega alustasin ma jaanuaris mitme hea sõbra kui ka ka oma toakaaslase võrra vaesemana. Tohutult raske oli detsembris enne jõuludeks koju tulekut kõigiga hüvasti jätta teades, et ma vaid osasid neist tagasitulles näen. Mingi hetk ma isegi mõtlesin, et võib-olla ma tegin vea, et sinna kaheks semestriks läksin, sest oleksin ju ühe semestriga ka selle välismaal õppimise kogemuse kätte saanud, aga minu soov oli algusest peale, et ma saaksin end tunda nagu ma elangi seal ja pool aastat tundus selleks liiga lühike aeg. Õnneks nüüd ma näen, et see teine semester osutus vähemalt niisama põnevaks ja huvitavaks kui esimene.

Jõuluvaheaja veetsin ma Hiiumaal, aga veel enne seda oli mul üks 7-tunnine vahemaandumine Amsterdamis, mille ma tahtsin ära kasutada, et kesklinnas veidi ringi jalutada.

Üks asi, mida ma sel semestril teha tahtsin, oli võtta rohkem aineid, mis mulle endale huvi pakuvad ja milles ma ehk ka hea oleksin. Ma olen alati olnud tugevam ainetes, mis on pisut rohkem praktilise suunitlusega. Üheks selliseks aineks oli minu filmiklass, kus me ise filme tegime. Kes mind tunneb, võib ette kujutada, kui raske aga samas ka huvitav selline asi minu jaoks on. Mulle tohutult meeldib pilte ja videoid teha, aga minu jaoks ei ole midagi keerulisemat, kui mingi sellise hea idee leidmine, millega ma pärast ise ka rahul oleksin. Seal oli see aga raskem, kui kuskil mujal, sest mingil hetkel sain ma aru, et minu ainsad tuttavad on teised tudengid ja kui ma tahan näiteks kuskil väljaspool linnakut filmida, peaksin ma täielikult oma sõpradele lootma, et nad oskaksid mulle kohti soovitada ja oleksid nõus mind sõidutama. Mul ei olnud absoluutselt mitte mingit tutvusringi, kellele toetuda. Ma pean ennast üldiselt hea organiseerimisvõimega inimeseks, aga Memphises ma seda kindlasti polnud. Kõige keerulisem oli dokumentaalfilmi tegemine, sest mul polnud aimugi, kust leida lugu, mis oleks tõepoolest ka kajastamist väärt. Seega otsustasin ma teha filmi hoopis sellest omapärasest linnast, kus ma elan ja millest inimestel on tohutult palju eelarvamusi, aga mida ma, vähemalt sel hetkel, absoluutselt ei tundnud. Ma veetsin esimese semestri seal ilma, et ma oleks kordagi üksi kuskil käinud ja peaaegu kõik korrad, kui me linnakust väljas aega veetsime, sõitsime me lihtsalt kuskile restorani, sõime ja tulime tagasi. Kõik, kes midagigi Memphisest teavad, on kuulnud jutte sellest, kui ohtlik see paik on, ja kõik, kes sealkandis kunagi käinud on, teavad näiteks, et sealsed inimesed ei kõnni jala. Mina, Hiiumaa tüdruk, kes pole kunagi Eestis elades tundnud, et tal isegi autot vaja oleks, aga ei suutnud sellise stereotüübiga leppida ning seetõttu otsustasin ma esimese sammuna oma filmi valmimisel võtta ette umbes 1,5-tunnise jalutuskäigu läbi 30-kraadise Memphise, et jõuda koolist Mississippi jõe äärde ja tee peal filmida. Kuigi sellest jalutuskäigust tulid vaid mõned üksikud kasutatavad kaadrid, oli see päev minu ja Memphise suhte pöördepunktiks. Lõpuks ometi oli minu jaoks selge, kus mingid asjad asuvad. Me olime esimesel semestril nii palju igal pool mujal reisinud, et Memphis oli kuidagi vahele jäänud.

Mida rohkem ma seda linna tundma õppisin, seda armsamaks ta kuidagi muutus. See on kindlasti mingis mõttes omapärane koht ja ei meeldi kõigile inimestele. Kuigi ma ei saa öelda, et ma Memphist läbi ja lõhki tunneksin ning ma ei oska ettegi kujutada, kuidas seal püsivalt elada oleks, on see üks kohtadest, mida ma nüüd mõnes mõttes koduks saan pidada.

Minu teine märkimisväärne filmiprojekt oli minu animatsioon. Ma teadsin juba päris algusest peale, et ma tahan vähemalt ühe animatsiooni selle aine jooksul teha ja seda soovitatavalt stop motion tehnikas. Ma olen ise parajalt lapsemeelne, mulle meeldivad ilusad puhtad värvid ja seega on mul vaja seda vahel väljendada. Pidasin natuke aru, mida teha, otsisin sobivat muusikat ja kutsusin appi oma sõbra Alisa, kes oli mõnda aega varem oma juuksed roosaks värvinud ning kes on just parajalt kelmikas, et minu filmi peaosa välja kanda.

Selle animatsiooni tegemine oli üsnagi aeganõudev protsess. Kõigepealt pidin ma viimsete detailideni enda jaoks läbi mõtlema ja üles kirjutama, mida mu peategelane täpselt teeb. Seejärel haarasin ma Alisa kaasa ja me läksime tema osa animatsioonist üles pildistama. See oli nii tore, kuidas ta kõigi mu mõtetega kohe kaasa tuli. Mitte igaüks ei ole usutav, kui talle öelda: "Kujuta nüüd ette, et sa hoiad ühes käes õhupalli, mis su taevasse viib ja sinust möödub linnuparv ning siis üks lind maandub su käele ja..." Siis tuli kõik need sajad ja sajad pildid raamatukogus välja printida ja välja lõigata. See oli mitmepäevane protsess, mille jooksul sai päris mitmeid hooaegu erinevaid sarju ära vaadatud ja end öösiti muusika jõul üleval hoitud. Kui kõik pildid välja olid lõigatud, oli mul järgi üks kimp Alisaid, kelle ümber ma tahtsin tekitada paberist keskkonna. Peale kõikide pilvede ja linnukeste ja muu välja lõikamist tegin ma enda toast animatsioonistuudio ning umbes 15 tunniga olid kõik filmi kaadrid üles pildistatud. Minu enda jaoks oli see üks kogu selle aasta huvitavamaid tegemisi ja see filmike kindlasti üks südamelähedasemaid asju, mis mulle mälestuseks jääb.

Lisaks Memphise avastamisele ja filmide tegemisele tuli sel semestril muidugi ka paar reisi ette. Neist kõige suurem oli kevadvaheajal, kui Kersti mulle külla tuli ja me koos Californiat avastasime. Meil oli kolm sihtpunkti - San Fransisco, Yosemite ja Los Angeles. Ma vist polnudki varem sedasi reisi korraldanud, varem me lihtsalt läksime kuskile ja vaatasime kohapeal, mida me täpselt teha tahame, aga sel korral olid meil teatud asjad, mida teha tahtsime ning isegi mingi ajakavalaadne asi. Me ei ole ka Kerstiga tegelikult kunagi varem koos reisinud, nii et kõik oli veidi teistmoodi.

Selle reisi kõige suurem katsumus oli Californiasse kohale jõudmine. Minu lend väljus St. Louisest, mis on Memphisest umbes 6-tunnise bussisõidu kaugusel. See oli aga nädal, kus peaaegu iga päev kuulutati välja uue nimega torm, millega kaasnes palju jääd ja lund. Minu reisi takistuseks sai Thor. Kuna lõunaosariikides ei olda jääoludega harjunud, oli kogu bussiliiklus suletud ja mul polnud võimalik St. Louisesse pääseda. Viimase võimalusena sõitsin terve öö rongiga, kuid jõudsin lennujaama siiski alles lennu väljumisajaks. Õnneks õnnestus mul osta viimasel hetkel piletid Chicagost Oaklandi nii et reis siiski ära ei pidanud jääma.

Reis ise läks edasi sujuvalt. Me tegime kõike, mida peab - käisime Alcatrazis, kõndisime Golden Gate Bridge'il edasi ja tagasi, katsetasime erinevaid restorane, külastasime Warner Brothersi stuudiot, nautisime ookeani, jalutasime Santa Monica Pieril, nautisime Yosemite rahvusparki ja käisime kahel kontserdil, et kuulata Joshua Radinit ja Ewertit. Ma arvan, et me mõlemad nõustusime, et me oleks tahtnud veidike rohkem aega San Fransiscos veeta, see lihtsalt tundub hästi mõnus ja omanäoline linn, aga ma arvan, et meil jäi väga palju seal nägemata. Yosemite'is olime me ainult ühe päeva, aga see on kindlasti koht, kus võiks võimaluse korral mitu päeva olla, et rohkem ringi vaadata ja seda nautida. Sealne loodus on tõepoolest võimas.

Ma arvan, et me jäime mõlemad reisiga rahule. Kerstile oli see esimene kord Ameerikas käia ja minul esimene kord läänerannikul. Päris huvitav on kõiki neid erinevaid kohti, kus mul oli võimalik käia, võrrelda. California, eriti San Fransisco, jättis mulle sellise koduse koha mulje, nagu mind ümbritseksid mingis mõttes minuga sarnase mõttelaadiga inimesed. Lõunaosariigid on ka toredad, aga seal on nii palju väikseid asju, mida mul on raske lõpuni mõista ja omaks võtta.

Mõned nädalad peale kevadvaheaega tulid ülestõusmispühad ja sellega seoses üks lühike vaheaeg. Selle aja veetsime me sõpradega Hot Springsis, mis on üks linnake Arkansas' osariigis, kus meie kasutuses oli üks väike majake järve ääres ning paat, millega lõbusõite teha. Kui Eestis on veekogude ääres üsna vähe ehitisi, siis sealse järve kaldad paistsid suures osas majakesi täis olevat. Aga see ei olnud selline reis, kus me oleks väga palju ringi sõitnud ja avastanud, vaid pigem lihtsalt hea võimalus aeg korraks maha võtta ning mõned päevad sõpradega veeta, et üksteist paremini tunda õppida.

Peale seda nädalavahetust kooli tagasi sõites jõudis mulle järsku väga tugevalt kohale, et mul oli vaid veidi rohkem kui kuu aega Ameerikas jäänud ning mul hakkas juba ette kõigest nii kahju. Siis oli vaja kõigest viimast võtta ning mu viimased nädalad enne lahkumist eriliseks teha. Nii ma otsustasingi enne kojusõitu veel aega erinevate sõprade juures veeta. Tegelikult oli see ka mõneti hädavajalik, sest mul oli kooli lõpu ja tagasilennu vahel veidi üle nädala, millal mul kuskil olla ei olnud. Kõigepealt olin ma mõned päevad Nathani juures Little Rockis, siis paar päeva Alisa juures Dallases ning viimaks veidi aega Meaghaniga Chicagos. Kolm head sõpra, kolm peret, kolm kodu ja kolm head mälestust. Igaüks neist sai mulle tutvustada oma lähedasi, oma kodu ning näidata, kust nad pärit on ja see oligi lihtsalt suurepärane võimalus oma sõpradega veel enne koos aega veeta, kui ma koju tagasi pidin tulema

Ja 18. mail astusin ma Chicagos taas lennuki peale, et oma kohvri ja vägagi ülekaalulise käsipagasiga tagasi Eestisse tulla. Siis algas aga juba üks tegus suvi, millest ma juba üsna pea lähemalt kirjutan.

Liisa