Kui ma mai lõpus jälle Eestisse jõudsin, siis ma kuidagi eeldasin, et ma tulen koju tagasi ja hakkan hästi rahulikult oma elu jälle nullist üles ehitama, aga vastupidiselt tuli välja, et kõik läheb kohe jälle täiskiirusel edasi. Näiteks oli meie vanal tantsurühmal sel suve ootamatu võimalus jälle koos tantsida ja seda nii kevadkontserdil, kus me stuudio 10. aastapäeva tähistasime, kui ka Makedoonias ühel folkloorifestivalil. See oli nii ootamatult tore, et me kõigeks selleks terve oma vana seltskonna kokku saime, ma arvan, et keegi meist ei julgenud seda lootagi. Nii hea tuttav tunne oli jälle samade inimestega kokku saada ja trenni teha nagu polekski vahepeal 4 aastat möödunud.
Makedoonia oli üks omamoodi reis. See on kindlasti üks neist riikidest, kuhu ma ise ei oleks osanud tahta minna. Sealne mägine loodus on tohutult ilus ja võluv meiesugustele tasaste põldude ja metsadega harjunud eestlastele. Suurema osa meie ajast seal olime me Velesis, kus festival toimus. Veles on umbes 50 000 elanikuga linnake üsna riigi keskel. Kuna Veles ei ole just tingimata turistide hulgas populaarne sihtpunkt, veetsime me meile külluslikkult antud vaba aega lihtsalt ringi jalutades, poodides käies ning linnabasseini ääres päevitades. Mul polegi vist kunagi varem olnud ühtegi sellist puhkusereisi, kus ma päriselt lihtsalt päikese ees lesida oleksin saanud. Igal õhtul olid meil erinevate programmidega esinemised ning ööd veetsime me oma ühikatubades.
Lisaks Velesis olemisele oli meil võimalik ühel päeval paar tundi Skopjes ringi jalutada ja pealinna näha. Kuna aega oli tõesti vähe, nägime me peamiselt vaid erinevaid monumente ning astusime sisse Ema Teresa muuseumisse. Sealt liikusime me edasi Kicevo nimelisse linna, kus meid üheks ööks mägihotellis majutati ja kus meil oli ka üks esinemine. Seejärel oli meil võimalik veeta üks päev Ohridis. Ohrid erines teistest kohtadest selle poolest, et see oli silmnähtavalt rohkem turistidele suunatud. Tegemist on imeilusa linnakesega Ohridi järve ääres ning just seal järve kaldal me suure osa sellest päevast veetsimegi. Ülejäänud aeg kulus suveniiride ostmisele ja lihtsalt ringi jalutamisele ning pildistamisele. Õhtul olime me sealse folkloorifestivali külalised, seda seekord aga publikuna. Me olime Makedoonias kohapeal kokku umbes nädala ja ma usun, et me saime sellest üsna hea ülevaate. Meie tingimused seal ei olnud alati just sellised, millega me Eestis harjunud olema, aga meie reis oli kindlast kõigile positiivselt meeldejääv.
Ameerikast koju tulles ootas mind veel ka korter ja praktika Tartus. Viimase jaoks oli päris huvitav teisest maailma otsast varahommikul ühikatoas Skype'i kaudu intervjuud teha. Aga nüüd ma elangi Katriiniga meie väikses armsas Karlova kodus ja terve suve olen mõistliku inimesena iga päev ilusti tööl käinud. Kuna on päris palju inimesi, keda mul pole siiani õnnestunud peale Eestisse saabumist näha, siis minult ikka veel aeg-ajalt küsitakse, kuidas on olla tagasi ja kas ma olen juba Eesti eluga uuesti ära harjunud, ning igal korral ma vastan, et hästi normaalne tunne on jälle siin olla. Eestiga ei pea uuesti harjuma, sest see on kodu. Nii kerge on elada jälle selle teadmisega, et kõik see, mille nimel ma praegu pingutan ja millesse ma oma aega investeerin ei ole lihtsalt mingi järjekordne ajutine etapp minu elus. Hea on paigal olla ja teada, et ma võin siin olla täpselt nii kaua, kui ma ise tahan. See tunne võib muidugi üsna varsti üle minna ja eks ma siis vaatan, mis edasi saab, aga praegu on hea just siin olla.
Selle suve jooksul üritasime me Katriiniga aga Eestimaad avastada. Me oleme päris palju nädalavahetustel ringi sõitnud, et matkata või niisama loodust nautida ning augusti lõpus tuli ta isegi minuga mõneks päevaks Hiiumaale kaasa, et nautida viimast puhkust, mis meil mõlemal selle suve jooksul oli.
Nüüd, kui suvi läbi on, on juba vaikselt käima läinud ka viimane kooliaasta ning seetõttu sisustavad minu aega nüüd kõiksugu loengud ja praktikumid, aga ka muud tegevused nagu näiteks koor. Sügis tekitab kohe sellise tunde, et tahaks tegeleda hästi paljude hobidega ning üleüldse elada kuidagi aktiivsemalt. Nüüd ma siis üritangi võtta aega, et pühenduda nendele väikestele tegevustele, mis mu igapäevaellu veelgi rohkem rõõmu toovad.
Liisa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar